Praegu pole hispaaniakeelses riigis inimest, kes poleks mõne loo kuulnud Argentina tõlk. Argentina on olnud suurte muusikatalentide häll, kes on jätnud oma jälje nii traditsioonilistesse žanritesse kui ka moodsamatesse žanritesse nagu rokk, romantilised ballaadid, pop ja trap. Aastakümnete jooksul on need artistid suutnud mitte ainult võita oma publiku südameid, vaid saavutada ka rahvusvahelist tuntust.
Argentiina romantilise muusika ikoonid
Üks suurimaid tõlgendamise eksponente Argentinas on kahtlemata Sandro. Tuntud "Sandro Ameerikast” paistis popi, roki ja romantiliste ballaadide interpretatsioonis silma unustamatute lugudega nagu „Rosa, Rosa“, „Tüdruk ja kitarr“ ja „Ma tahan sinuga end täita“. Sandro polnud mitte ainult massikunstnik, vaid teerajaja romantiliste ballaadide segamisel oma aja kaasaegsete stiilidega, mis tegi temast võrdlusaluse mitte ainult Argentinas, vaid kogu Ladina-Ameerikas.
Teine nimi, mida me ei saa mainimata jätta, kui räägime romantilistest ballaadidest, on see Facundo Cabral. La Platas sündinu saavutas suurima edu 70ndatel, kui ta suutis laulda oma laule koos Neil Diamondi ja Julio Iglesiase artistidega. Lisaks sellele, et Cabral oli andekas helilooja ja laulja, oli ta armastuse ja elu filosoof, mis kajastus poeetilistes ja sügavamõttelistes laulusõnades, mis vallutasid tema publiku südameid.
Argentina rokirevolutsioon
70ndatel näitas Argentina muusika radikaalset muutust ja just sel ajal ilmus kuju keegi, keda peetakse Argentina muusika suurimaks esindajaks: Luis Alberto Spinetta. Lihtsalt “El Flaco” nime all tuntud Spinetta pakkus igas oma kompositsioonis tärkavale Argentina rokile lüürikat ja poeesiat. Laulud nagu “Ana ei maga”, “Plegaria para un Niño Dormant” ja “Cantata de Puentes Amarillos” on vaid näited tohutust repertuaarist, mille ta endast maha jättis. Spinettale omistatakse aluse loomine, millele kogu Argentina rokk arenes, mõjutades põlvkondi muusikuid, kes peavad teda oma õpetajaks.
Spinettast on võimatu rääkida, mainimata veel kahte võtmefiguuri: Fito Paez y Gustavo Cerati. 1963. aastal Rosarios sündinud Fito Páez on Argentina muusika üks esinduslikumaid nimesid. Tema stiil on karjääri jooksul varieerunud, kuid ta on alati säilitanud tugeva roki- ja popbaasi sügavate ja pühendunud laulusõnadega. Mõned tema tunnustatumad hitid hõlmavad selliseid lugusid nagu "Al lado del camino" ja "11 y 6".
Omalt poolt juht Gustavo Cerati Soda Stereo, viis Argentina roki uude dimensiooni. Cerati ei vallutanud oma bändiga mitte ainult Argentinat, vaid tegi Argentina roki kuuldavaks ka kogu Ladina-Ameerikas. Soda Stereo tähistas ajastut 80ndatel ja 90ndatel selliste hittidega nagu "De Música Light" ja "Persiana Americana". Cerati tegi silmapaistvat karjääri ka solistina, kus ta jätkas katsetamist elektrooniliste ja psühhedeelsete helidega. Albumeid nagu “Bocanada” (1999) ja “Fuerza natural” (2009) peetakse Argentina muusika parimate albumite hulka.
Charly García ja kiviplahvatus
Vähesed kunstnikud on Argentina ajaloos olnud nii transgressiivsed ja revolutsioonilised kui Charly garcia. Juhusliku stiili ja võrratu loomingulise geeniusega Charly on olnud riigi üks vastuolulisemaid ja samal ajal imetletumaid tegelasi. Ta alustas oma karjääri koos duoga Sui Generis, kus koos Nito Mestrega lõi ta lugusid, mis on tänapäevalgi hispaania keeles rokihümnid, nagu “Rasguña las piedras” ja “Canción para mi muerte”. Sui Generis avas Argentiina muusikamaastikul ukse 70ndate keskel ja sellest ajast peale pole Charly arenemist lakanud.
Pärast Sui Generise laialisaatmist moodustas Charly teisi ikoonilisi bände, nagu näiteks Lindude valmistamise masin y Seru Giran, kus ta oli jätkuvalt Argentina rokimaastiku võtmefiguuriks. Kuid just oma soolokarjääris näitas Charly oma võimet murda kõiki väljakujunenud vormisid, eksperimenteerides heli ja esteetikaga sellistes albumites nagu “Clics modernos” (1983) ja “Piano bar” (1984).
Popi ja trapi revolutsioon: Argentina artistide uus põlvkond
Argentina muusika ei seisa paigal ja viimastel aastatel on see tunnistajaks uue põlvkonna artistidele, kes on seadnud end muusikamaastiku keskmesse mitte ainult Argentinas, vaid kogu Ladina-Ameerikas. Nende hulgas Paulo London on olnud üks silmapaistvamaid nimesid. Londra oma stiiliga, mis ühendab trapi ja popballaadid, on saavutanud tohutu populaarsuse selliste lugudega nagu "Ehk" ja "Adan y Eva".
Teine selle käigu võtmenimi on nimi Nicki Nicole, kes saavutas kuulsuse oma osalemisega Bizarrapi seanssidel ja on sellest ajast alates jätkanud oma mitmekülgsuse demonstreerimist sellistes žanrites nagu reggaeton, trap ja R&B. Nicki on suutnud end positsioneerida Argentina linnamuusika üheks olulisemaks naishääleks.
Me ei saa mainimata jätta DUKI, Argentina lõksude kuningas. Energilise stiili ja noorte reaalsusega haakuva tekstiga DUKI on saavutanud leegioni järgijaid, kes on viinud selle edetabelite tippu. Sellised hitid nagu “Goteo” ja tema album “Desde el fin del mundo” (2021) koondavad teda kui ühte suurimat viidet trapile hispaania keeles.
Lisaks nendele nimedele on linnamaastikku raputanud ka artistid nagu Kummaline, tema kuulsate muusikaseanssidega. Bizarrap on toonud tippu mitu artisti ja selle platvorm on olnud Argentina talentide võimendamiseks kogu maailmas hädavajalik.
Lõpuks ei saa me unustada cazzu, Argentina trapi kuninganna, kes on oma sensuaalse stiili ja jõuliste tekstidega suutnud endale muusikatööstuses koha sisse lüüa.
Argentina muusika areneb edasi, ühendades mineviku juured tänapäeva kõige uuenduslikumate ettepanekutega. Olgu need Sandro romantilised ballaadid või DUKI ja Bizarrapi moodsad biidid, Argentina artistide mõju on ületanud piire, muutes nad hispaaniakeelse muusika põhisambaks kogu maailmas.