Kunstimaailmas on palju maale, mis on saavutanud sellise kuulsuse, et need on muutunud ikooniks nii kunstimaailmas kui ka populaarkultuuris. Üks neist maalidest on Karje, norralase Edvard Munchi sümboolseim teos. Loodud, kui maalikunstnik oli 30. eluaastates, on sellest saanud sümbol euroopa ekspressionism ja inimlik meeleheide. Tegelikult on sellest neli versiooni Karje, millest üks asub Norra rahvusgalerii, kaks Munchi muuseum, ja viimane erakogus.
See teos on äratanud huvi mitte ainult oma tehnika ja sümboolika, vaid ka avalikel oksjonitel saavutatud üllatavate hindade pärast. Ühe selle versiooni müüs 119.9 miljonit korraldatud oksjonil Sotheby's 2012. aastal New Yorgis, saades üheks kõige kallimaks teoseks, mis kunagi müüdud. Aga mida see maal tegelikult kujutab ja milline on selle ajalugu?
"El Grito" sümboolika: eksistentsiaalne ahastus
Karjet on tõlgendatud kui võimsat sümbolit eksistentsiaalne ahastus ja meeleheide tänapäeva inimesest. Androgüünsete omadustega keskne figuur näib kiirgavat (või kuulvat) karjumist, heli, mis näib läbistavat kogu ümbritsevat ruumi. Paljud spetsialistid on vaielnud, kas kuju väljendab hirmukarjet või reageerib see keskkonnast kostuvale karjele. Tegelikult kirjutas Munch ise oma päevikusse 1891. aastal:
«Jalutasin kahe sõbraga tänaval, kui päike loojus. Järsku muutus taevas veripunaseks ja ma tundsin kurbust värisevat. Südantlõhestav valu rinnus... Mu sõbrad muudkui kõndisid ja mina jäin hirmust värisedes sinnapaika. Ja ma kuulsin lõputut karjet läbi looduse liikumas.
See väljavõte tema päevikust peegeldab inspiratsiooni, mis ajendas Munchi seda teost jäädvustama – isiklik kogemus sügavast ahastusest, mis on seotud päikeseloojanguga Ekebergi mäel, Oslo taustal.
Taustamaastik ja värvisümboolika
Maastik, mis kuvatakse taustal Karje esindab linna Oslo, vaade mäelt Ekeberg. See asukoht on eriti oluline mitte ainult seetõttu, et see oli Munchi kogemuse tegelik sündmuspaik, vaid ka seetõttu, et kunstnikul õnnestub värvide abil muuta vaikne maastik ahastuse ruumiks. Soojad toonid, nagu punane ja oranž, domineerivad taevas ja vees, samas kui külmad hallid ja sinised toonid määravad fjordi ja maali alumised alad.
Kasutamine täiendavad värvid ja taustaks keerdunud kujundid tugevdavad teose dünaamilisust ja emotsionaalset vibratsiooni. Maali uuringud on näidanud, et Munch jäädvustas selles töös heli mõõde, tekitades visuaalse efekti, mis näib olevat pidevas liikumises. Selline visuaalne rütm on teose üks olulisemaid omadusi.
Stiililine ja tehniline analüüs
Mis puutub tehnikasse, Karje värviti erinevates versioonides kasutades tempera papi peal o õlimaalid, mis annab sellele ainulaadse tekstuuri ja teatud visuaalse jõhkruse, mis tugevdab meeleheite sõnumit. Kompositsioonis domineerivad lainelised jooned on kontrastiks silla sirgjoonte ja taustal nähtavate figuuridega, luues visuaalse pinge, mis edastab üheaegselt kaost ja rahulikkust.
Maastiku kujundite ja elementide moonutamine on ka selle teose üks eristavaid märke. Peategelast on kujutatud tahtlikult ebaloomulikult, võimaldades tema meeleheitetunnet loodusesse projitseerida. Taevas, fjord ja sild näivad vibreerivat koos figuuriga, tugevdades ideed, et ahastus peegeldub kogu keskkonnas.
Maali ajalugu
Aastate jooksul Karje See on olnud vaidlusi ja kurioosseid sündmusi. 1994. aastal varastas Oslo rahvusgalerii versiooni päise päeva ajal vargajõuk, kes jättis maha sarkastilise kirja: "Tänan teid turvalisuse puudumise eest." Kolm kuud hiljem saadi teos tänu rahvusvahelisele koostööle tagasi.
Ühes teises juhtumis, 2004. aasta augustis, avaldati versioonis Munchi muuseum rööviti relva ähvardusel. Arvati, et maal võis hävida, kuid see saadi kaks aastat hiljem kätte, kuigi see oli niiskuse tõttu korvamatut kahju saanud. Need röövid on lisanud ajaloole salapära ja tragöödiat Karje, muutes selle veelgi legendaarsemaks.
Tõlgendused ja kultuuripärand
Mõju Karje on ületanud kunstimaailma. Alates selle loomisest on teos vastu võetud kui a kultuuriikoon mis esindab inimlikku ahastust. Alates ajakirja Time kaanest kuni lõputu paroodiani populaarkultuuris (sealhulgas viited telesaadetes ja filmides) on Munchi kuju pälvinud koha kollektiivses kujutluses.
Paljud arvavad seda Karje on võrreldav Mona Lisa Leonardo da Vinci oma mõju ja kultuurilise resonantsi poolest. Lihtne tõsiasi, et figuurist on saanud äratuntav sümbol üle maailma, ka väljaspool kunstilist konteksti, kõneleb selle võimsast võimest vaatajaga emotsionaalselt ühendust luua.
Munchi töö ei peegelda mitte ainult tema enda isiklikku ahastust, vaid kutsub meid mõtisklema ka inimeste haavatavuse ja isoleerituse üle modernses.