A cappella või a cappella laulmine (itaalia keeles) on muusika loomine ainult hääle kaudu, ilma ühegi muu instrumendi sekkumiseta. See hõlmab täiustatud vokaaltehnikate kasutamist, kuna laulja või koorid peavad oma hääle kaudu jäljendama teatud muusikariistade helisid. See tava, mis on keerulisem kui pillide saatel muusika, on ajaloo jooksul juurdunud mitmetesse traditsioonidesse ja žanritesse.
A Capela laulmise päritolu
Selle mõiste päritolu ja selle praktika jälgimiseks peame minema mitu sajandit tagasi ja asetama end keskaegse Euroopa religioosse muusika konteksti. See mõiste võeti kasutusele Itaalias a cappella, mille tähendus on sõna-sõnalt 'nagu kabelis'. See viitab tõsiasjale, et kristlikes kirikutes pidi pärast muusikariistade kasutamise keelustamist missasid ja muid tseremooniaid saatma ainult inimhääl.
Üks esimesi meile teadaolevaid näiteid a cappella laulmisest on gregooriuse laul, püha monodia vorm, mida lauldi kristlikes kirikutes. Kuigi instrumendid ei olnud rangelt keelatud, sai saatjata vokaallaulmisest peamine vaimuliku muusika vorm.
A Capela laulmise evolutsioon
Sajandite jooksul arenes a cappella laulmine monooodiast keerukamate vormideni, nagu polüfoonia, milles mitu häält laulavad korraga erinevaid meloodiaid. Keskajal ja renessansiajal täiustasid Euroopa kiriku- ja katedraalikoorid seda tehnikat maksimaalselt. A cappella polüfoonia silmapaistvamate heliloojate hulgas on Palestiina y Josquin des Prez, kelle teoseid esitatakse tänapäevalgi üle maailma.
15. sajandi paiku ilmus ilmalikus sfääris ka a cappella laulmine, mille žanrid nagu madrigal. Seda tüüpi koorikoosseis võimaldas väikestel lauljate rühmadel esineda mitmel häälel, ilma et oleks vaja saada. 16. sajandil hakati aga instrumente tutvustama teatud muusikaliikides, näiteks kantaatis.
Kapela laulmine kaasaegses muusikas
Kuigi traditsiooniliselt seostatakse a cappella laulmist vaimuliku muusikaga, koges see tava 19. sajandil erinevates kirikutes uuenemist ning hakkas levima ka levimuusikas. Eelkõige Ameerika Ühendriikides tekkisid erinevad a cappella laulmise vormid, mis on seotud afroameerika vaimse muusikaga, nagu näiteks kirikulaul ja vaimne.
20. sajand tõi endaga kaasa erinevate a cappella laulu stiilide arengu populaarkultuuris, nagu näiteks juuksur, neljahäälse vokaalse harmoonia vorm, mis tekkis 30. aastatel või Doo-wop, mille 1940. aastatel töötasid välja noored afroameeriklased suurlinnades.
A Capela laulutehnikad
A cappella laulmist saab teha erinevaid tehnikaid kasutades. Üks levinumaid meetodeid hõlmab häälte kombinatsiooni, mis on jagatud neljaks osaks: tenor, bass, bariton ja sopran. Selline moodustumine on tüüpiline paljudele vokaalrühmadele, mis püüavad saavutada keerulisi ja esilekutsuvaid harmooniaid, kuna igal häälel on oma põhiline roll ühtse ja võimsa kõla loomisel.
Viimastel aastakümnetel on beatbox, ehk vokaallöökriistad, on muutunud aktuaalseks. See tehnika seisneb trummimasina või trummide helide suuga imiteerimises, vokaalkompositsioonidele rütmilise kihi lisamises.
Kõige kuulsamad A Capela laulurühmad
Aastate jooksul on arvukad vokaalrühmad silma paistnud oma oskuste ja loomingulisusega a cappella muusika esitamisel. Nende hulgas on tuntud rühm Pentatonix, kes on žanri populariseerinud tänu oma kaasaegsele stiilile ja populaarsete laulude ümbertõlgendustele. Teised rühmad, mida esile tõsta, on The Voca People või Van Canto, kes ühendavad a cappella tehnikat selliste žanritega nagu metal või beatbox.
Laulja solist laulus A Capela Singing
Lisaks kooriansamblitele on a cappella muusikas ülioluline roll ka solistidel. Seda seetõttu, et paljudel juhtudel vastutab meloodia kandmise eest soololaulja, samas kui koor või vokaalharmooniad pakuvad tuge saate kaudu. Seda esitusvormi esitatakse mõnikord ka ilma koorita, saavutades efekti, mis tõstab esile laulja vokaalsed omadused ja tehniline kontroll.
Capela laulab täna
Praeguses kontekstis on a cappella laulmine ületanud klassikalise ja vaimuliku muusika valdkonna ning saanud populaarse kultuuri lahutamatuks osaks. Telesaated nagu Ülesastumine ja sellised filmid nagu Pitch Perfect Nad on suurendanud huvi a cappella muusika vastu, tuues uusi põlvkondi sellele distsipliinile lähemale.
Alates pop- ja rokkhittide taasloomisest kuni uute kompositsioonidega riskimiseni on a cappella laulvad kollektiivid tõestanud, et inimhääl on tänapäeva muusikas endiselt üks võimsamaid ja mitmekülgsemaid instrumente.
A cappella laulmine areneb edasi, kohanedes uute žanrite ja stiilidega ning jääb ainulaadseks ja emotsionaalseks muusikavormiks, mis ühendab esinejaid ja kuulajaid vokaalse heli puhtuse kaudu.