Kolmekordne Oscari nominatsiooni saanud Ameerika režissöör ja stsenarist, Nora efron, suri teisipäeval, 26. juunil 2012 71-aastaselt leukeemiaga seotud tüsistuste tõttu. Ephron, kes lõi ja lavastas mitu kaasaegse romantilise kino kõige ikoonilisemat filmi, jättis filmižanrile kustumatu jälje. romantiline komöödia. Tema surm leidis aset New Yorgis, samas linnas, kus oli nii palju tema unustamatuid lugusid.
Kogu oma karjääri jooksul kirjutas ja lavastas Ephron mõnda neist kõige ikoonilisemad romantilised komöödiad viimastest aastakümnetest. Sellised filmid nagu "Kui Harry kohtas Sallyt", "Something to Remember" (Sleepless in Seattle) ja "You've Got Mail" ei määratlenud mitte ainult žanri, vaid tähistasid ka terveid põlvkondi. Tema oskus kujutada armastuse ja inimsuhete nüansse, alati hammustava vaimukusega maitsestatud, pani tema filmid avalikkuse südamesse jõudma.
Argielul põhinev eksimatu stiil
Nora Ephroni tegi eriliseks ja romantilises kinos viitenumbriks tema võime muuta igapäevane midagi erakordset. Nagu üks tema lähedane kaastööline märkis, oli Ephronil uskumatu jälgimisvõime kõige lihtsamad reaalsused elust ja muuta need geniaalseteks dialoogideks ja sügavalt inimlikeks olukordadeks. Tema tegelaskujud olid sama tõelised kui elu ise, mis pani tema filmid publikule vastukaja.
Kuigi tema kino oli peamiselt seotud romantiline komöödia, Ephronil oli hitte ka teistes žanrites. Tema esimene suur paus Hollywoodis saabus stsenaariumiga filmile "Silkwood", mille peaosas mängib Meryl Streep ja mis jutustas loo tuumajaama töötajast Karen Silkwoodist, kes sureb kahtlastel asjaoludel. See oli tõsisem töö, mis näitas, et Ephron oli võimeline käsitlema kaalukaid teemasid, kuigi just komöödias ta tõesti säras.
Ephron teadis juba varakult, et tahab kirjutamisega tegeleda, ja aja jooksul sai temast a Ameerika uue ajakirjanduse silmapaistvamatest kirjanikest. Esquire'i kolumnistina kirjutas ta ajastu kõige teravamaid ja meelelahutuslikumaid esseesid, käsitledes nii erinevaid teemasid nagu feminism, armastus ja populaarkultuur. Just see intelligentsuse, huumori ja taipamise segu iseloomustas tema stiili nii ajakirjanduslikus kirjutamises kui ka filmide käsikirjades.
Tema unustamatuimad romantilised komöödiad
Nora Ephronist rääkides tuleb paratamatult mõelda tema ikooniliste romantiliste komöödiate peale. "Kui Harry kohtus Sallyga" (1989) ei tähistanud mitte ainult žanri "enne" ja "pärast", vaid tõi sisse ka universaalsed arutelud meeste ja naiste vaheliste suhete üle. Kuulus debatt selle üle, kas mehed ja naised võivad olla sõbrad, sai romantilise kino üheks enim arutatud teemaks.
1993. aastal saabus "Something to Remember" (Sleepless in Seattle), mis on veel üks tema suurimaid hitte. Sellel filmil õnnestus meisterlikult tabada selle olemus kaugarmastus ja saatuseotsingud. Stseen, milles peategelased Empire State Buildingus kohtuvad, on graveeritud romantilise kino ajalukku, kutsudes esile 50. aastate ikoonilise filmi "Sina ja mina".
1998. aastal üllatas Ephron taas filmiga "You've Got Mail", mille peaosades olid ka Meg Ryan ja Tom Hanks. Film jutustas armastusloo, mis sündis interneti anonüümsuses, ammu enne seda, kui võrgusuhted muutusid igapäevaelu osaks. Selle filmiga demonstreeris Ephron taas oma võimet kohandada meie kaasaegse reaalsuse konflikte suurele ekraanile, tuues esile romantilisuse tehnoloogilistes ja igapäevastes olukordades.
Kinematograafiline ja kirjanduslik pärand
Kogu oma karjääri jooksul jättis Ephron pärandi mitte ainult filmi, vaid ka kirjandusse. Oma memuaarides ja esseedes, nagu "I Feel Bad About My Neck", uuris Ephron vananemise ja naiselikkusega seotud teemasid. Selles raamatus mõtiskleb ta aja kulgemise üle talle iseloomuliku happelise huumoriga, puudutades kiuste, mida paljud naised mõistaksid ja millega samastuda.
Teine tema meeldejäävaim raamat on "Kõrvetised", romaan, mis põhineb Ephroni valusal lahutusel Watergate'i skandaali paljastanud ajakirjaniku Carl Bernsteiniga. Hiljem tehti romaanist film, kus peaosa mängis Meryl Streep.
Ephroni isiklikud ja professionaalsed kogemused mõjutasid otsustavalt tema tööd. Tema võime muuta valu kunstiks ja oskus leida keerulistes olukordades naljakaid, pani tema tööd inimestega üle kogu maailma kõlama. Nagu ta ise ütles rohkem kui ühel korral: "Kui räägite loo, saate selle üle elada".
Mõju väljaspool kino
Lisaks oma filmitööle oli Ephron a feministliku liikumise põhitegelane, esitades oma töö ja isikliku elu kaudu väljakutse sotsiaalsetele normidele. Ta oli üks esimesi naisi, kes kehtestas end lugupeetud tegelasena nii Hollywoodi kirjutamise kui ka lavastaja alal, paistades silma peamiselt meeste keskkonnas.
Pole liialdus öelda, et Ephron oli see kaasaegsete romantiliste komöödiate ema. Oma tööga inspireeris ta uut põlvkonda filmitegijaid ja kirjanikke, eriti naisi, võtma vastutust oma loo eest ja kasutama huumorit võimsa vahendina keeruliste probleemide lahendamiseks.
Hüvasti ikoonilise kujuga
2009. aastal linastunud "Julie ja Julia" oli Ephroni viimane film režissöörina. Film räägib kahest paralleelsest lugu: kuulsast kokast Julia Childist ja noorest blogijast (keda kehastavad Meryl Streep ja Amy Adams), kes otsustab kõik Childi raamatu retseptid valmistada. See film oli edukas nii kriitikute kui ka publiku seas ning tõi Meryl Streepile Oscari nominatsiooni.
Nora Ephroni surm jättis kino- ja kirjandusmaailma tühimiku. Tema mõju populaarkultuurile on vaieldamatu ja tema pärand elab edasi igas tema filmis ja kirjutises. Ephron mitte ainult ei mõistnud armastuse ja huumori jõudu, vaid ta teadis, kuidas rääkida lugusid, mis vaatamata aja möödumisele vaatajate seas jätkuvalt kõlavad.
Tema elu lõppu tähistas haigus, mida ta hoidis mitu aastat saladuses ja mida jagas vaid lähimate sugulastega. Sellest hoolimata jätkas kirjanik tööd kuni viimaste päevadeni, jättes viimase selge sõnumi: ela elu huumoriga, leia ilu argipäevast ja ole alati oma loo kangelanna.